“Minu Argentina” Liis Kängsepp

Endine majandusajakirjanik Liis läks peale pikki aastaid plaane tehes ja unistades, vabatahtlikuks Argentinasse.  Koha valiku otsustas  sõbra pikaldane armastus Argentina veinide vastu. Vabatahtlikuks hakkas ta kohaliku geto päevakeskuses. Neid getosi, mille vaesust, räpasust ja masendust üks lihtne eurooplane endale ette ei suudaks kujutada, on seal palju.  Elama satub ta Kaklusklubi filmist tuntud Paper Streeti taolisse majja, kus krohv koorub seintelt (kui seda seal üldse on), aknaklaase asendab kile, gaasipliit on umbes 25-aastane ja elektrijuhtmed ripuvad loominguliselt seintel. Toanaabriks muusik Jorge, kelle kitarrimängu võib kuulata enne ja pärast uinumist.  Tööle satub ta Argentiinasse organisatsiooni “Help Argentina” kaudu, kelle jaoks Liis on esimene eestlane, keda nad kunagi näinud on (nagu paljude teiste argentinlaste jaokski). Getot, kus ta töötas, nimetati Varjatud linnaks, nimi pärines ajast, kus jalgpallimeistrivõistluste tarbeks ehitati geto ümber sein, et turistid ei näeks vaesuses virelevaid inimesi.

Pisikesi hämmastama panevaid elulugusid pakkusid talle sageli taksojuhid, kui ka prügikorjajad. Üks eredaim neist huvitava ja ilusa aktsendiga tõmmuilmeline meestaksojuht, kes kohe ära arvas, et autor Eestist on. Ta olevat elanud Leedus, kokku  ei teadnudki ta täpselt mitmes riigis veel, seoses oma taksojuhitööst täiesti erinevate tööpositsioonidega – ehitusobjektide peal insenerina, tuumajaamaga seotud objektidel. Kokku rääkis ta enam-vähem kuute keelt: araabia,inglise, prantuse, vene ja natuke ka portugali keelt. Vaatamata kõigele vaimsele rikkusele, millega teda pärjatud oli, tundis ta, et on kõige õnnelikuim taksojuhina.  Argentina on ülemaailma kuulus ka oma iluopereeritute arvu poolest,  muidugi jõuka klassi seas ning  klasside vaheline kontrast on argentinlaste vahel väga terav, raamatus on näiteid mitmeid. Levinud on meditsiiniturism, mida võiks defineerida kui rikkamatest Euroopa riikidest ja USA-st tulevate inimeste huvi sealse, koguni kaks korda odavama, ilukirurgia vastu, mille tarbimine sisaldab veel hotellimajutust, kultuurireise ja lennukipileteid. Iluopereerituid võis kohata ka transvestiitide pargis, kus meessoost ja kesksoost või üldse ilma soota kunstrindadega isikud ennast müüvad ning hommikuks pargikülastajatele laadungites kondoome jätavad. Samas getodes pole kondoomid mitte just kõige populaarsemad, eelistatakse Eesti rahas umbes 200 krooniseid “sukavarda” aborte.

Lisaks sellele on raamatus põhjalikumalt veel Argentiina kuulsast kolmikust Eva Peronist, Diego Maradonast ja Ernesto Che Gueverast ja surnuaiast, mis kubiseb hulkuvatest kassidest ja millel on oma blogi, (kus kirjutatakse ka surnuaia  kasside tegemistest). Samuti Argentina rikkuritest, kes sageli oma rikkkusega liialdavad ja loomulikult vaestest, keda on rikastest rohkem ja kelle hingemaailma autor isiklikult mitmel leheküljel avab.

Pigem oli teos hea, kuigi mõne peatüki lõpunilugemisega pidin tohutult vaeva nägema, kuid õnneks oli selliseid ainult üksikuid, peamiselt toidu ja joogi teemalised, mis pakuvad tegelikult paljudele huvi.  Emotsionaalset ja hingega lähenemist nagu “Minu Mongoolias” polnud. Samas autori keelekasutus on küllaltki humoorikas ja vaimukalt otsekohene – Korduvalt kilekotte kasutavaid inimesi peetakse siin kergeteks debiilikuteks. Mulle meeldisid ka hispaania keelsed “lisandid”, näiteks eesti keelsetele peatükkidele  olid tõlgitud ka hispaania keelsed vasted, kõigel lemmikumaks väljendiks sai dulce de leche. “Minu Argentiina”  muudab maailmapilti kindlasti selgemaks ja detailsemaks, paneb märkama seda tohutut rikkust ja võimaluste rohkust, mida meile, rikastele eurooplastele juba sünnist saati on kingitud. Põhja-Euroopasse tagasi saabudes vahitakse teda kui leeprahaiget, kes suvakatele naeratab ja pärib neilt “kuidas läheb?”.

This entry was posted on Neljapäev, juuni 3rd, 2010 at 00:22 and is filed under Määratlemata. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.