“Minu Mongoolia” Roy Strider
Emotsionaalne, avameelne ja tundeküllane.
Teose alapealkirjaks on „Raamat armastusest“, mis on täiesti õigustatud, kuna kogu raamatut valdab armastuse teema. Armastus oma koera ja endise tüdruksõbra Lõunaristi vastu, kes juhuse tõttu temaga reisile kaasa tuleb. Esimene peatükk on kirjeldus Roy ja Lõunaristi kümne aasta tagusest pimekohtingust ühes Vanalinna kohvikus, millele järgnes suhe. Kui pikk oli suhe ning mis on Lõunaristi pärisnimi, hoiab Roy terve raamatu jooksul saladuses ja seda täiesti põhjendatult, sest mitmes kohas on ta laskunud intiimsustesse, mille avaldamist ta isegi, nagu on ajakirjanduses öeldud, põeb. Seejärel aastate pikkuse vahega, näevad nad üksteist mitmel pool välismaal.
Roy on meelt muutnud, esimest korda ei taha ta üksi rännata, ta küsitleb erinevaid sõpru ja tuttavaid, et ega need temaga Mongooliasse ei taha tulla. Roy hämmelduseks, Lõunarist nõustub. Tundub, et naise kohalolek häirib Royd kogu raamatu jooksul, tihti peab ta end alla suruma, et naisele midagi mitte valesti öelda.
Idee reisida Mongooliasse saab ta Tiibetist. Nähes helesiniste sallidega munki, küsib ta neilt, et kus nad pärinevad, nood väidavad, et Mongooliast. Roy hakkab uurima Mongoolia uskumusi, igat värvi sallil olevat oma tähendus, üldse on Mongoolia inimesed väga kartlikud ja uskumustes kinni. Sinine sall sümboliseerivat taevast, must sall toovat halba ennet. Gobi kõrbes rännakul olles, paneb öösel keegi jurta ette mullahunniku. See viib teejuhist mongoollase endast väga välja, keset ööd soovib ta laagriplatsilt koheselt lahkuda, samuti on ta peale seda intsidenti mitu päeva murelik ja ärevil. Ukse taha pandud mullahunnik toovat nimelt õnnetust. See lugu andis ülevaate mongoollaste kinnipidamisest uskumustest ja kommetest.
Kõige ekstreemseim seiklus, mis talle Mongoolias osaks saab oli Gobi kõrbes ära eksimine. Lühike ülevaade Gobi kõrbest raamatus: „ Gobi on endine merepõhi. Siin, kus praegu laiub üks maailma suuremaid kõrbi, voogas kunagi vesi, ujusid kalad ja koletised. Ja kes teab, võib-olla tuleb siia jälle kunagi vesi. Tänapäeval on Gobis muidugi veega kitsas ning seetõttu on siinkandis eriti hästi tuntud kõnekäänd: „tilk vett on elu.““ Ekstreemsetesse ja seiklusterohketesse olukordadesse on ta mihkel sattuma, seda juba „Himaalaja lugudeski“, kus ta näiteks rohelise mao hammaste vahele eksis.
Ta kohtub mitmete enda sarnaste maailmaränduritega, kellega kiiresti sõbruneb. Üks mees Austraaliast, kes jalgrattaga juba terve Kagu-Aasia läbinud, oli vist meeldejäävaim. Austraallane rääkis oma võitlustest koertega, kes ta rattale erinevates maailma paigus järele jooksevad. Kõige kurjemad koerad olevat olnud Tiibetis. Seepeale Roy muigas, sest Tiibeti koertel olevat vahel suuremad õigused, kui seal elavatel inimestel.
Raamatu lõpp räägib kurvast lahkuminemisest Lõunaristiga ning kirjeldab Roy heameelt, et ta Lõunaristi suhtes apaatseks jäi. Rõõm on aga kaua tagaigatsetud bankhari koer, keda Roy mööda Mongooliat otsis. Puhta Mongoolia tõukoera saab ta tühise, eesti rahas ~ 300 krooni eest. Kuid imetlus koera suhtes on ka võõraste seas suur. Sest eluterve ja puhtatõuline emane bankhar on Mongoolias haruldus. Nimelt tapetakse emased sageli ära, kuna usutakse, et koera kasukal on imelised võimed. Koerale paneb ta nimeks Häira, mis tähendab sealses keeles „minu kallike“. Suured probleemid on koera Euroopasse toimetamisega, selle tõttu peab Roy oma viisat kolme kuu võrra pikendama. Nende kolme kuu jooksul käib ta kõik Ulaanbaatari parimad loomaarstid läbi ning ajab paberimajandust tülikate ametnikega. Selle ajaga saab Häira, kes tal pidevalt sabas vudib ülelinna kuulsaks, igast kandist hõikavad võõrad koera nime. Eriline koeratõug, naljaka nimega ja veel veidram omanik, tekitatavad lihtrahva seas suurt tähelepanu.
Kui kiip paigaldatud, testid tehtud ja paberimajandus korras, tekib ikkagi üks ületamatu takistus koera Euroopasse toimetamisel. Nimelt vereproov, mis tehakse USAs ja mida peab kuus kuud ootama. „Ei ole ju pikk aeg“ arvab loomaarst. Kuid 20 000 kroonist lennukipiletit ka ei tahaks Roy raisku lasta. Ilma vere puhtust tõendatatavate paberiteta koera aga Euroopasse ei lasta. Tuleb riskida ja seadustele vastu astuda…
Mulle teos igal juhul meeldis, seal oli midagi rahumeelset ja õiglast. Roy mõtteid lugedes, tekkis tunne, et ma pole ainukene, kes vahel armuvaludes piinleb. Mingi imelik rahu ja hea aura tungis minusse, teiste raamatute puhul pole ma seda kogenud. Nohh, eks teiste raamatutega olen kogenud muid energiaid. Autor tundub selline tõsine mees aga tema naeru lagistama ajavaid huumorivälgatusi oli üllatavalt palju. Kriitika alla langeb teose lühidus ja mittevärvilised pildid!
Vaatamata (peaaegu puuduvale) kriitikale, soovitan seda igal juhul kõigil lugeda, kellel vähegi on kapitali antud raamatu muretsemiseks. Ja lõpetuseks, ei saa lihtsalt mainimata jätta, et armastan seda kirjanikku!
See laul iseloomustab antud raamatut…
This entry was posted on Esmaspäev, veebruar 15th, 2010 at 20:19 and is filed under Määratlemata. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.